B a l i !

Oleme Balil

ja siin on liiga põnev, et blogida!

Lõpusirge

Paringas peatusime tillukeses karavanpargis, mille omanik püüdis meile tööd leida. Neli päeva saime sidrunipuid ja viinamarju pügada, aga siis oli töö otsas ja nii jäigi. Venitasime kaks nädalat niisama vahtida ja otsustasime oma teekonna lõpuni sõita. Pakkisime asjad jälle hoolega kokku, panime Internetti automüügikuulutuse ja sõitsime kolkalinnast minema. Otsustasime teha säästureisi, ehk karavanparkide asemel peatuda võsaparklates, mida tuleval tühermaa-maanteel küllalt jätkus.

Meie putka Paringas.

Tegime autost ilusad pildid ja panime ta müüki.

Paringa avanev sild.

Ükshetk sai tee ootamatult otsa!

Tasuta praam viis üle jõe. Sõit ca 2 min.

Penongi pumbaveskid.

Leidsime tühermaal elava auto.

Enriko vaatas, et mootor on ka täiesti roostes.

Järgmine pööramine 1024 km pärast!

Sõitsime kuulsat Nullarbor plain'i, kus on Austraalia pikim sirge tee: 146,6 km ilma ühegi käänuta.

Peatusime Kalgoorlie's, et näha tohutut kullakaevandust Superpit, mis toodab aastas 28 tonni kulda. Auk on 620m sügav ja 2-3 korda nädalas õhitakse uus tükk seina lahti. Kaevandusmasinad paistsid vaateplatvormilt nagu sipelgad, aga tegelikult on ekskavaator nii suur, et kopa sisse mahub 60 tonni materjali. Näppasin Superpiti kodulehelt pildi ekskavaatorist auto kõrval:

pildi allikas

Superpit

Liivakastiautod!

Kui jõudsime Perthi, siis oli autohuvilistest alles jäänud vaid üks, kellele näitasime autot ja pole temast enam kuulnud. Õppisime, et kellegi teise pärast enda reisiga kiirustada pole tarvis. 

Ginginis oma endises majas enam tuba üürida ei saanud, kuna omanik on selle tühjaks teinud ja annab kogu krempli korraga üürile. Esimese nädala saime aga mu siinse tööandja majas elada, sest neil oli plaanis Balile minna ja me saime seni kasulikud olla ning kasse sööta/kodu valvata. Hämmastav on see, et ka siis kui kohalikud riigist ära sõidavad, ei pane nad koduust lukku. Seal elamise nädal sai meil eile läbi ning nüüd ootame enda Bali lendu Liliani juures, kus ma eelmisel aastal kodutöödega abistamas käisin. 

Meriti esimene töö

Viimane sõit: Paringa - Gingin

Teekond 3, osa 2

Esimene pikem peatus peale Ayri oli Mansfieldis. See on pisike koht Melbourne'i lähedal (~200 km), kuhu kutsusid meid külla Kununurras puhkusel olnud Kylee ja Dave. Jäime nende külaliseks kolmeks päevaks. Peale peatust Mansfield'is sõitsime Melbourne'i, kus saime öömaja Kylee laste (meievanused) juures. Käisime kahel päeval suurlinnas turistitamas ja sõitsime edasi suunaga Paringa poole, et seal paariks nädalaks tööd leida.

Kylee ja Dave'i maja.

Köök! Palju avaram kui senised karavanpargiputkade köögid.

Igas heas majapidamises on kanad.

Dave'i ehitatud kodune kõrts.

Siin pidasime esimesel õhtul vanaemadega pidu.

Melbourne'is leidsime õige maja kiirelt üles ja saime omale lausa eraldi toa. Ühel Kylee poegadest, Cameronil, on teemantpüüton, kelle terraarium oli vaja teise tuppa kolida. Ma olin see õnnelik, kes sai madu hoida kuni ta tuba tühjaks tehti ja teise kohta viidi.

Merit ja Cinnamon

Üle pika aja oli turistitada ka päris mõnus. Lihtsalt sõitmine, pisikestes linnades peatumine ja töö otsimine muutub üksluiseks. Maastik küll muutub aeglaselt, aga väikelinnad on ühetaolised. Melbourne oli teretulnud vaheldus. Esimesel päeval tutvusime linna transpordikavaga: ostsime ühistranspordi piletikaardi ja sõitsime pisut ringi. Suuremad käigud jätsime teiseks päevaks, et oleks terve päev midagi teha ja vaadata.

Käisime rannas kohvi joomas, esimese hooga tervitasid meid kohe igasugu sildid.
"Alasti ujumine keelatud"

Loomamagnet töötab ka kohvipausidel

Kunst tänava sees on hea.

Ookeani ääres on lõpp-peatus ja rong on tühi. Sõidame kesklinna tagasi.

Rongijaam ja palju saginat.

Kesklinna lebola - ka hea idee.

Tänavakunstile on siin-seal jäetud lausa terved kvartalid.

Seinakaru jätkub kõnniteel!

Uudistasime purskkaevu.

Hiinalinn

Ühel ei tulnud pööre välja.

Kõigele lisaks on kesklinnas suur botaanikaaed. Üldiselt meenutab ta pigem tohutult suurt parki, aga kui hoolega vaadata, saab hulga taimeliike ka kokku lugeda. Jalutasime sellest peale linnatiiru 1/3 läbi, rohkem lihtsalt ei jaksanud.

Peale Melbourne'i sõitsime edasi lääne poole. Võtsime ette kuulsa Great Ocean Road'i, mis on nii vägevaks ookeaniäärseks lummavaid vaateid täis teekonnaks räägitud, et unes ei oskaks ka näha... aga nagu juttude puhul ikka... näen ma unes palju vägevamaid asju. Asfalt oli konarlik ja auklik, tee oli käänuline ja hirmus autone, liiklus kulges 50km/h ning vaated käisid kah. Tegime vahepeal peatuse, et vihmametsas matkarajal käia. See oli ainus asi, mille pärast sellele teele keerata võib: hiiglaslikud sõnajalad ja pilvedeni kõrguvad iidsed puud tekitasid tunde nagu võiks tikutopsi elama mahtuda. Õhk oli pehme ja lõhnav, lindude ja putukate siristamine jättis kaugele kogu maanteemüra. Sinna oleks võinud onni ehitada ja elama jääda.

Istus puu alla kukkunud oksale puhkama.

Ilmad peale Melbourne'ist lahkumist läksid külmaks, tuuliseks ja vihmaseks. Paaril hommikul saime autost õue tõstetud asjade pealt isegi öiseid sadusid maha kallata. Lootsime, et sihtpunktis Paringas on ilmad paremad ja sõitsime muudkui edasi.

Saapad jalga, muidu võtab külm mõne varba!

Kuulsa maantee lõpukõrveratel peatusime superturismimagneti - 12 apostli juures. Päevad olid õnneks veel soojad ja päikeselised, nii et tegime pooleteisetunnise jalasirutustiiru kaljudel ja rannas.

Päike paistab silma ja apostlid paistavad taustal.

Mis apostlid, vaadake kui ilus peenar!

Vesi oli külm. Kaugel-kaugel otse on Antarktika.

Kajakas ees ja Merit järel.

Peale seda kõike vahetasime osariiki: jätsime Victoria seljataha ning esimese peatuse tegime Lõuna-Austraalia piiriäärses linnas Mount Gambieris. Seal karavanpargis kuulsime esimest korda kusagil läheduses(?) möllavatest metsatulekahjudest. Sinna jõudes läksid päevad lisaks öödele ka sajuseks ning jäid nii järgmiseks 3-4 päevaks. Olime öö karavanpargis, saime seal õhtul lauatennist mängida, vaatasime järgmisel päeval sinist järve ning sõitsime Paringasse. 

Auguline taevas.

Vulkaani kraatrisse tekkinud sinine järv: kõige sügavam koht 204m.

Imelikku sinist on keeruline pildile saada.

Teekond kolm!

Teetöömärkideta kaarti ei õnnestunud teha.