Pime kolmapäev.

Elektrit ei ole.

Pühapäeval käisime rannas. Vesi oli helesinine, hirmus soolane ja laine käis üle pea. Ujumisest polnud juttugi, seisime lihtsalt puusani vees ja lasime ookeanil üle pea käia. Enriko suutis päris hästi paigal püsida, minu vedasid lained pidevalt kaldasse ära. Ühel hetkel kui püsti tõusin, polnud päikeseprille enam näos. Jah, me läksime prillidega suplema, sest päike oli nii ere ja olime rumalad turistid. Jõudsin Enrikole öelda, et mul kadusid päikeseprillid, kui tema selja tagant tuli järgmine suur laine ja olid ka tema prillid läinud. Surkisime natuke aega varvastega põhja, aga arvestades ookeani jõudu igasuguse träni liigutamisel, polnud sellest kasu. Mul on nüüd hea põhjus uued prillid osta, aga Enriko omadest on kahju, ta lasi Eestis ärasõidu päeval veel uued klaasidki ette panna.

Käisime pühapäeval poes ka, Spudshed'is. See on nagu Säästumarket, üsna must ja paljud asjad on müügisaali kastides veetud. Hinnad pidavat seal aga linna soodsaimad olema, nii et poodlesime isuga ja vedasime autosse lõpuks umbes kahe nädala jagu toitu. Siis polnud enam aega linnas seigelda, sest külm kraam tahtis külmikusse saada.
K-martist ostsime omale plätud, maksid 3 dollarit paar (2€); pudelivesi on kallim. Üldse on siin vesi kallis: liiter vett maksab rohkem kui liiter bensiini. Õnneks kõlbab meie maja kraanivesi juua ja selle eest lisatasu ei küsita.

Tagasi postituse algusesse: täna ei ole meil elektrit. Öösel oli tohutult suur tuul ja küllap tegi see mõne pahanduse, sest muud (lihtsamad) variandid kontrollisin ning välistasin.
Mida olulist meil elekter teeb? Elekter hoiab külmikud külmana ja veepumba töös. Seega tuleb end külmkapist eemale hoida, kuna iga kord ust avades läheb see soojemaks ja toidule ei pruugi see meelt mööda olla. Vett ei ole. Ühtlasi kraaksub sülearvuti, et tema aku on otsakorral ja enam ei jaksa. Eks panen ta kinni ja kui seda postitust loete, teate, et elekter tuli tagasi.
Tunni aja pärast peaks töölt jõudma soomlasest elektrik Juha, kes oskab loodetavasti midagi ette võtta. Pöidlad pihku!

*Elekter tuli tagasi hetkel mil Juha tuppa jalutas, mõni on oma töös lihtsalt nii osav. 

Progress.

Ostsime teisipäeval auto. 2004 aasta Holden Commodore Executive wagon. Autos on konditsioneer ja palju ruumi, et oleks mõnus matkata. Auto ostmine käis kiiresti, sest 84km kaugusele linna saamiseks oli vaja peale tööd laenata auto ja lisaks teine juht, kes vana autoga tagasi ka sõidaks, sest minu load siin maal ei kehti. Automüügi kuulutuse leidsime Internetist, paar varianti oli veel, aga üks müüjatest ei vastanud telefonile ja kolmandat mu kõhutunne ei usaldanud, nii et leppisin müüja-James'iga kokku, et kell 20 tuleme autot vaatama. Peale seda hoidsin pöidlaid, et keegi alt ei hüppaks: autolaenaja, lisajuht või James. Kõik läks libedalt: lahkusime ühe autoga, kell 20 vaatasime uut autot, kella 21:30 paiku jõudsime kahe autoga tagasi. Kõik käis pimedas ja kiiresti, nii et autoga lähemalt tutvuda saime alles järgmisel päeval.
Kiirustama pidi sellepärast, et inimesed, kelle autoga Enriko tööle sai, pidid ülejärgmisel päeval ära sõitma ja Enriko poleks enam õigel ajal tööle jõudnud. Teine grupp töölisi siit majast sõidab objektile tund aega hiljem, nende graafikud ja palganumbrid on teistsugused.

 
Kolmapäeval käisime autoga poes, mõnus oli sõita. Kuna kohalik külapood on õhtuti suletud, kallis ja väikese valikuga, läksime kauguselt järgmisesse poodi, 20km kaugusele Bindooni. Valik oli pisut parem, isegi üks pakk hakkliha oli müügil. Linnapoodidega võrrelda ei saa. 

Neljapäeva hommikul lahkus ülemiselt korruselt 4 inimest (HURRAAA!), mis tähendas minu jaoks üheksatunnist elutoa ja köögi koristamist. Elasime siiani erandlikult majaomaniku toas, kuhu tegelikult keegi minna ei tohi, aga nüüd vabanes meile broneeritud ruum ja kolisime ümber. Uus tuba on pisike, aga selles on rohkem õhku kui eelmises. Teise vabanenud tuppa kolis Villu, kes on ka Eestist ja tundub, et oskab puhtust pidada. Loodan, et siia korrusele rohkem inimesi ei tule, toad on välja jagatud ja põrsaid pole vaja.

Enriko tööpäevad kestavad 12 tundi: 5:30 - 17:30. Tööl paigaldab ta ehitatavasse sigalasse torusid, ilma igasuguse plaani või joonisteta. Toruühendused tehakse mingi sinakasrohelise liimiga, muud ei kasutata, küllap jäävad siis pidama. Sigala asub siit mitukümmend kilomeetrit eemal, keset tühermaad. Kohalikud ei pidavat sealiha sööma, seda toodetakse ekspordiks.

Ilm on siin üsna üheülbaline: päeval on lauspäike ja 30-40 kraadi sooja, öösel langeb 25 kraadi ringi. Tundub, et kaks täielikku tuulevaikuse päeva vahelduvad kahe suuretuule päevaga. Suuretuule päevad on päris mõnusad, aga see tähendab, et õues lendavad kõik kinnitamata asjad ringi ja toas ei saa ühtki ust lahti hoida, sest tõmbetuul kolistab nad kohe kinni.
Ahjaa, välisuks (liuguks) on siin ööpäevaringselt pärani lahti.

Eile peale koristamist kallasin kaks vana ja ilma omanikuta pakki müslit maja ette maha, lindudele. Umbes 10 minuti pärast oli kaks kängurut kohal ja pistsid kõik nahka.
Eile õhtul toodi vett ka juurde: õue peale sõitis suur tsisterniga auto, juht koputas meie vee hoidmise maja/paagi pihta, ronis redeliga selle katusele, tegi luugi lahti, võttis autost vooliku, pani luugist sisse ja lasi vett juurde!

Loodame nädalavahetusel mere äärde sõita. Tahame ujuda ja ringi vaadata. Eks näis, kuidas läheb ja mis saab.

97% puhtam köök

tuleme müslit sööma

rohkem vett!

Pildid

Perth, kesklinn

 Edasised pildid on Ginginist

Valge nokaga varesed kohalikus pargis

Sinna me ei lähe

Puud on siin vägevad

Majad on madalad ja suurem osa neist varjub taimede taha. Nii on jahedam.

Terve tiigitäis vett!

Kohaliku küla park

Enesekaitsekäbid

See puu õitseb ja viljub vist konstantselt. Tema valged õied lõhnavad nagu toomingal.

Neid mitmevärvilisi põõsaid leidub kõikjal.

Kohalik loodusrada, millele oli punane lint "danger" ette tõmmatud, seega me kahjuks sinna ei läinud.

Meie läheduses elavad koerad, kellel on ämbrid alati peas.

Ümbritsevast

Sipelgad elavad maa all ja päeval välja ei tule. Kui õhtujaheduses siblib neid pesa-aukude ümbruses sadu, siis päeval võib vaid mõnda üksikut näha. Nii on jahedam.

Ka linde pole päeval eriti näha. Mõnda valge nokaga varest kusagil puu varjus maad sonkimas võib küll silmata, aga igasugu papagoid ja peenem sortiment on võsas ja puudes varjul. Päeval ongi mõistlik nokk kinni hoida, et vesi ära ei auraks. Õhtuti peavad linnud laulupidu ja pisemate sööstlendudega võib pihta saada. Õhtul on jahedam.

Suurem osa kohalike puude lehti meenutavad pigem okkaid või väga kitsaid tammelehti. Kultuuraladel võib näha ka tilk-kastmisel elavaid laialehelisi taimi, aga ilma lisakastmiseta nad ellu ei jääks. Pole ju mõtet lehtedega laiata kui kogu eluvesi sealt minema aurab. Okastega on jahedam.

Meil on majas kana. Elab rõdul lillepotis ja ei lahku sealt vist kunagi. Kui jõudsime, siis oli talle ette visatud tükk šokolaadimuffinit ja mitte tilkagi vett. Esimese asjana panin talle vett. Järgmisel päeval viisin uue vee ja saiapudi, sest muud polnud lihtsalt anda. Sõi isukalt ja oleks veel tahtnud. TÕin talle täna linnast kanatoitu. Päris loomasöödapoest ja päriselt kanadele mõeldud toitu. Onu uuris, et kui suur see kana ikka on ja kas tal mune ka on. Täitsa tavaline täiskasvanud kana koos kahe munaga, mida ta hullu peaga hauduma on hakanud. Kukke pole, mis sa sellest munast haud!
Igatahes kühveldas onu tagaruumis kilekoti pudi täis, maksin 1,5 dollarit (1euro), kõmpisin koju ja kana sai oma supersöögi kätte, sõi isuga, tõusis siis püsti ja kaagutas ka natuke! Mul oli vist sama hea meel kui tal. Nüüd istub oma lillepotis edasi ja muudkui haub.
Siin oli paar kuud tagasi veel mõni kana ja kuked ka olnud, kitsed ka. Aga ma ei imesta, et loomad ära surevad kui keegi neid ei sööda ega jooda. Omanik elab kusagil mujal ja käib vaid umbes korra nädalas majas, mina pole teda veel näinud.
 

Perth, Gingin

Kolmapäeva õhtul jõudsime Perthi, lennusõidust väsinud, võtsime takso ja sõitsime hostelisse. Neljapäeval ajasime asju: tegime panka kontod, telefoninumbrid ja üritasime sotti saada, kas mu Saksamaalt ostetud Vodafone netipulk (AUS sim-kaardiga) siin maal ka toimib (ei toimi). Käisime toidupoes ja oligi õhtu. Magama läksime juba kella 20 paiku, sest reisiväsimus andis tunda ja pea käis terve päeva ringi, ju polnud harjunud pea alaspidi eluga.

Reedel ostsime uue netipulga, käisime uuesti pangas paroolide järel,jalutasime veidi linnas ja pakkisime asju, sest õhtul oli meile auto järele tulemas, et sõita maale, Gingini, kus Enriko saab ehituse peal tööl käima hakata ja mina võimlen veel oma kätt enne kui töö otsin. Tuba oli ootel ja õhtul kella 20 paiku saime sõitma. Kängurud on siin kurikuulsad autode ette hüppajad, sel sõidul ükski alla ei jäänud, aga tee ääres nägin küll üht lidumas.

Maja on siin kena ja avar, aga praegused elanikud üsna räpased. Oma tuba saab puhtana hoida, aga teiste laga ma koristama ei hakka. Nad lahkuvad kolmapäeva õhtul, nii et küllap saab siis korra majja.
Magamistoa seinal on kaks ämblikku, istuvad mõlemad kenasti oma võrgus. Hoian neil silma peal ja ligi ei lähe, mine tea, kes nad on.
Käisime eile õhtul ümbruskonnas jalutamas, alates kella kuuest langeb temperatuur alla 30 kraadi ja tekib väike tuulekene, mõnus kooslus. Jalutuskäigul nägime palju põnevaid puid, mõnel on veidrad käbid küljes, mõnel auguga tõrud, mõnel kaht värvi õisi ja mõni näeb üldse välja nagu vesikress. Rododendronid kasvavad siin nagu umbrohi, Eestis säti neil mulda ja kata ja poputa kui tahad ilusat taime, siin on neid igal nurgal! Linde nägime ka. Valge nokaga varese moodi lindu ja roosasid kakaduusid! Linnud, keda olen harjunud nägema loomapoe puuris, istuvad siin lihtsalt traadil, neil on nii palju ruumi! Leidsin maast ühe roosaka sule, pistsin rahakotti ja võtan koju kaasa.

Edasised plaanid sisaldavad endas autoostu ja võibolla ka uue elukoha otsimist. Loodetavasti pääseme varsti toidupoodi ka, varud tahavad täiendamist.

PS. Pildid tulevad lisapostitusena!

Hong Kong, lennujaam.

Suurem osa teest on läbitud. Viimane lend Amsterdamist Hong Kongi kestis üle 11 tunni, väsitas. Vaatasime filme, sõime sooja lõunat ja hommikusööki, jõime väga maitsvat õunamahla ja istusime hoolega. 
Lennuk lendas vahepeal ligi 1000km/h, umbes 11km kõrgusel ja taganttuulega 97+m/s. Sees ei olnud midagi aru saada, sõidad ikka nagu bussiga.   

Ajataju on segi, tundub nagu oleksime eile õhtul sõitma hakanud, aga tegelikult näitab kuupäev juba homset. Kuhu eile jäi? Tahaks kangesti öelda, et homme oleme Perthis, aga tegelikult jõuame juba täna.
Söön Eestist toodud juustu ja kirjutan, Enriko magab. Tal on öö, mul on hommik.

Esmaspäeval võeti mu käelt kips ka maha, sellega mööda lennukeid laperdada oleks ääretult ebamugav, aga samas jälle kindlam. Nüüd kui käsi vale kohaga kuhugi vastu läheb, lööb kange valu sisse. Hoian teda vahepeal puhkuse mõttes kaelas ja võimlen vaikselt liikuvust juurde. Küll paraneb. 

Ilm on hall ja jahe (7 kraadi sooja). Järgmise lennuni ca 5h.

Sissejuhatus

10.veebruari õhtul sõidame Helsingisse, et sealt 11.veebruari varahommikul Austraalia poole asuda. Esimene peatus on Amsterdamis, siis lendame Hong Kongi ja peale 7,5h ootamist lennujaamas saame Perthi viiva lennuki peale. Rohelisel mandril maandume 12.veebruaril kell 22:35 ja lähme kohe magama.
Seni pakime, pakime, pakime.