Progress.

Ostsime teisipäeval auto. 2004 aasta Holden Commodore Executive wagon. Autos on konditsioneer ja palju ruumi, et oleks mõnus matkata. Auto ostmine käis kiiresti, sest 84km kaugusele linna saamiseks oli vaja peale tööd laenata auto ja lisaks teine juht, kes vana autoga tagasi ka sõidaks, sest minu load siin maal ei kehti. Automüügi kuulutuse leidsime Internetist, paar varianti oli veel, aga üks müüjatest ei vastanud telefonile ja kolmandat mu kõhutunne ei usaldanud, nii et leppisin müüja-James'iga kokku, et kell 20 tuleme autot vaatama. Peale seda hoidsin pöidlaid, et keegi alt ei hüppaks: autolaenaja, lisajuht või James. Kõik läks libedalt: lahkusime ühe autoga, kell 20 vaatasime uut autot, kella 21:30 paiku jõudsime kahe autoga tagasi. Kõik käis pimedas ja kiiresti, nii et autoga lähemalt tutvuda saime alles järgmisel päeval.
Kiirustama pidi sellepärast, et inimesed, kelle autoga Enriko tööle sai, pidid ülejärgmisel päeval ära sõitma ja Enriko poleks enam õigel ajal tööle jõudnud. Teine grupp töölisi siit majast sõidab objektile tund aega hiljem, nende graafikud ja palganumbrid on teistsugused.

 
Kolmapäeval käisime autoga poes, mõnus oli sõita. Kuna kohalik külapood on õhtuti suletud, kallis ja väikese valikuga, läksime kauguselt järgmisesse poodi, 20km kaugusele Bindooni. Valik oli pisut parem, isegi üks pakk hakkliha oli müügil. Linnapoodidega võrrelda ei saa. 

Neljapäeva hommikul lahkus ülemiselt korruselt 4 inimest (HURRAAA!), mis tähendas minu jaoks üheksatunnist elutoa ja köögi koristamist. Elasime siiani erandlikult majaomaniku toas, kuhu tegelikult keegi minna ei tohi, aga nüüd vabanes meile broneeritud ruum ja kolisime ümber. Uus tuba on pisike, aga selles on rohkem õhku kui eelmises. Teise vabanenud tuppa kolis Villu, kes on ka Eestist ja tundub, et oskab puhtust pidada. Loodan, et siia korrusele rohkem inimesi ei tule, toad on välja jagatud ja põrsaid pole vaja.

Enriko tööpäevad kestavad 12 tundi: 5:30 - 17:30. Tööl paigaldab ta ehitatavasse sigalasse torusid, ilma igasuguse plaani või joonisteta. Toruühendused tehakse mingi sinakasrohelise liimiga, muud ei kasutata, küllap jäävad siis pidama. Sigala asub siit mitukümmend kilomeetrit eemal, keset tühermaad. Kohalikud ei pidavat sealiha sööma, seda toodetakse ekspordiks.

Ilm on siin üsna üheülbaline: päeval on lauspäike ja 30-40 kraadi sooja, öösel langeb 25 kraadi ringi. Tundub, et kaks täielikku tuulevaikuse päeva vahelduvad kahe suuretuule päevaga. Suuretuule päevad on päris mõnusad, aga see tähendab, et õues lendavad kõik kinnitamata asjad ringi ja toas ei saa ühtki ust lahti hoida, sest tõmbetuul kolistab nad kohe kinni.
Ahjaa, välisuks (liuguks) on siin ööpäevaringselt pärani lahti.

Eile peale koristamist kallasin kaks vana ja ilma omanikuta pakki müslit maja ette maha, lindudele. Umbes 10 minuti pärast oli kaks kängurut kohal ja pistsid kõik nahka.
Eile õhtul toodi vett ka juurde: õue peale sõitis suur tsisterniga auto, juht koputas meie vee hoidmise maja/paagi pihta, ronis redeliga selle katusele, tegi luugi lahti, võttis autost vooliku, pani luugist sisse ja lasi vett juurde!

Loodame nädalavahetusel mere äärde sõita. Tahame ujuda ja ringi vaadata. Eks näis, kuidas läheb ja mis saab.

97% puhtam köök

tuleme müslit sööma

rohkem vett!