Nädalavahetus ja Molly gorge

Kuna siin linnakeses eriti miskit ei toimu, ja meie noorte inimeste kombel pubis joomas-laaberdamas ei käi, siis kasutame iga juhust mõne kultuursema ürituse külastamiseks. Möödunud laupäeval käisime hobuste võiduajamist vaatamas. Panuseid ei teinud ja raha ei raisanud, aga täheldasime omakeskis, millise käitumisega hobune kui kõrge poodiumikoha sai. 

hobused tuuakse enne võiduajamist spetsiaalsesse aedikusse publikule vaadata

kommentaator

finiši eel said hobused džokidelt kõvasti peksa, et ikka kiiremini...

kiirabi kimas hobustel järel, jäi õnneks tööta

Kuna eile poolest päevast tekkis mul peavalu, mis kestis tänasesse päeva välja, siis jäi tööle minemata. Peale tassi kohvi ja paaritunnist põdemist tundsin end piisavalt inimesena, et päeva mitte täiesti raisku lasta. Otsustasime üles otsida Molly kuristiku, mis pidavat olema ilus koht ja asuma mingis aborigeenikeelse nimega rahvuspargis. Pakkisime ujumisriided, vee ning puuviljad kaasa ja hakkasime sõitma. Suund oli teada, aga koht mitte, nii et otsisime imeliku nimega silti, mis juhataks meid teelt kõrvale. Ngamoowalem tundus piisavalt keeruline nimi, et rahvas seda Molly'ks nimetaks, nii et keerasime tollest teeotsast sisse ja parkisime auto varsti teeperve, sest muidu oleksime liiva sisse kinni jäänud või teravate kivide otsas revid ära lõhkunud. Edasi kõndisime.

umbes 2000-3000 aastane boab, millele polnudki keegi oma nimesid peale kratsinud!

mustaks põlenud, aga endiselt elusad puud pakuvad kontrastset vaatepilti

pumbajaam keset mittemidagit

söödav? ei? jaa? liiga kõrgel, et proovida.

kui võsavahelt selline vaade avanes, läksime eriti elevile!

juba vees!

Enriko teeb šampoonireklaami

kui kividel ronimine on keelatud, siis Merit ...

terve järv kahepeale

vesi sillerdas kaladest

karmid tingimused: lilleke keset sõiduteed

Meie aeg Kununurras on otsakorral. Laupäeval ületame Lääne-Austraalia piiri ja sõidame 800 km edasi, Põhjaterritooriumile Darwinisse. Seal algab mangohooaeg ja loodetavasti on mõni töökoht meile ka jäänud. Kui ei, siis ootab meid idarannik ja Brisbane. Oleme põnevil ja hoiame fotoaparaadi* käepärast.

*kirjutasin algul fotoaparaadio, täitsa kena sõna

Sügis? Kevad? Sügis?

Õhk on sügisene. Hommikuti tööle minnes ja esimesed paar tundi rohides on pusa seljas, muidu on külm. Viimased nädal aega on öösiti vaid 13-15 kraadi sooja olnud, päeval 25-27 kraadi. Paratamatult tekib sügise tunne: põllul on chia lehed maha visanud ja krõbiseb kuivalt nagu valminud rukis. Jahe tuul kisub hõlmad koomale ja õhtuti tuleb toas sokid jalga panna. Isegi konditsioneeri programmeerisime sooja õhku puhuma.

Tegelikult peaks siin veel talv olema, oktoobriga algab kevad ja tuleb märg hooaeg. Enne suuri sadusid tahame Kununurra tolmu jalgadelt pühkida, sest muidu jääme siia lõksu: autol snorklit ei ole ja teed võivad kuni kahe meetri paksuse vee alla jääda. Mis edasi? Idarannik! Plaanime sõita umbes 3500km ja mõnes väikelinnas tööd leida. Idarannikul on asustus tihedam kui läänes, mis tähendab tõenäoliselt rohkem võimalusi kõige jaoks.

Praegu käin endiselt samas kohas tööl: juba peaaegu 6 nädalat rohimist, täitsa mõnus. Põllud saavad aga varsti puhtaks ja kui siis kohe uut tööd ei saa, sõidamegi ära. Enriko ootab endiselt tööd, hoiab kodu korras, teeb süüa ja loeb raamatuid.

Eelmisel nädalal sain töölt neli vaba päeva. Neljapäeval käisime Argyle järve ääres, reedel Kununurra järve peal kanuuga sõitmas, laupäeval naaberlinnas Wyndhamis ja pühapäeval lugesime kodus raamatuid ning küpsetasime kaneelirulle.

Järv oli nagu siinsed kuulsad vaatmisväärsused ikka: palju magedam kui räägitakse. Kogu järve pole võimalik korraga näha ka, sest tee viib ainult ühe külje peale ja järves sees on kaljud, mis piiravad vaadet. Et veekogust täit pilti saada, tuleb osta paariminutine lennuki- või helikopterireis, mis maksab umbes nädalapalga. Vaatasime siis kaldalt ja ei mõistnud, miks see koht nii kuulus on. 

mõistlik hoiatus: kus ja millal ohtlikku krokodilli viimati nähti

järve paisujärgne osa lookleb jõena kaljude vahele

paisutatud osa

pais ja tee

Reedel käisime Kununurra järve peal kanuutamas. Sinna me fotoaparaati igaks juhuks kaasa ei võtnud,  tegime parem telefoniga pilti, selle saab (kaitseks vee eest) minigrip kotti sulgeda.

Enriko istus taga

sõitsime kaldale küllaltki lähedal, sest seal oli rohkem vaadata kui järve keskel

kus pelikan, seal kalad

madalamates kohtades näeb taimestikku, kalu ja isegi kilpkonni!

Kununurra järv on üleujutatud ala, puud jäid sisse

Merit istus ees

Reedel käisime 100km kaugusel naaberlinnas Wyndhamis... ka seal ei olnud eriti midagi. Linn paistis väljasurnud, tuul oli tugev ja ainus kohvik oli hobuste võiduajamise tõttu suletud (kõik läksid vaatama). Infotahvlid informeerisid meid linnakese ajaloost ning kilast-kolast tegime pilti ka. Kuna Wyndham on Cambridge lahte pidi ookeaniga ühendatud, oli see kunagi oluline sadamalinn. Minu ootus suurt lahte näha muutus pettumuseks kui sealne vesi oli sama pruun ja sopane kui chia põldude muld.

60ndail kasutati neid ronge laevadelt/laevadele kauba laadimiseks

uus sadamakai

liigub üles-alla vastavalt veetasemele

vana kai

paatmaja - ela maal või vees

lasime liugu

Meritil oli hirmus

linn nägi suures osas selline välja

muuseum.. ?

kõige tähtsam kohalik vaatamisväärsus on soolaveekrokodill

nagu te juba teate, liiguvad kariloomad siin vabalt ringi; jäävad vahel auto alla ka

põlengud on kullide toidulaud: pisiloomad jooksevad laiali ja neid on lihtne püüda

Ord jõgi ja põlengusuits

 

Merit pühib väikese kodu väikest terrassi

Aeg lendab

Olen juba kuu aega chiapõldusid rohinud. Homme on viimane tööpäev, siis tuleb neli vaba päeva ja saab sama tööd edasi teha. Nende nelja päeva jooksul vaadatakse põllud üle ja tehakse kahest rohimisgrupist üks: umbes 20 inimest lahkub vabatahtlikult või lastakse lahti, paremad rohijad koondatakse väikesesse tublisse rühma ja nemad (mina ka!) teevad tööd esmaspäevast edasi.

Enriko tuli kõrvitsatöölt peale esimest nädalat ära. Põllul traktori järel joosta ja samal ajal lehtede seest kõrvitsaid otsida ning neid katkiste kääridega lõigata ja lindile visata on karm, eriti kui viietunnise tööpäeva jooksul saab ainult ühe kümneminutilise pausi, et võileib alla kugistada, vett peale kaanida ja siis uuesti jooksu pista.

Eelmisel teisipäeval kolisime telgist karavani: meil on tuba, oma köök, teler, konditsioneer ja tuules mittelaperdav katus.

Pühapäeviti pole me suurt midagi teinud. Kahel korral käisime linnaäärsetel matkaradadel kõndimas, läinud nädalavahetusel käisime rodeol. Rodeol! Päris rodeol! 

matkarajad kulgevad mägedevahelistes orgudes

kuuma ilmaga mäe otsa ronimine väsitab, aga tasub ära - Kununurra on kaugel ja pisike

 Laupäeva õhtul käisime päris rodeol! Pildid on udused, aga ehk saate aimu.

enne kui kohale jõudsime karjatasid päris kauboid päris karja üle päris punase kruusatee, autod ootasid

ostsime piletid

ostsime õllekupongid

esimesena oli tavaline hobuseüritus - aja peale ümber tünnide kihutamine

pullid pannakse aedikutes valmis ja mehed selga

siis tehakse värav lahti ja mees üritab pullil mõne sekundi seljas püsida

selle jooksva mehe jalg jäi hetk hiljem pulli pea ja raudtoru vahele

vahepeal olid pullid kangekaelsed ja ei nõustunud aedikust väljuma, appi kutsuti kauboid plaksuvate piitsade- ja hobustega