Töösegadused

Töötamisega Mulgowie's läks nii, et kartulivõtt ei alanudki. Selle asemel oli kartuliesmaspäev vaba, teisipäeval sai töövahendaja kõigi üllatuseks kirja, et kogu töö on lõppenud, mistõttu küsisime omale uued töökohad. Kolmapäeva õhtul selgus, et sinna on ikkagi hädasti kaheks päevaks (N, R) kahte rohijat vaja ning neljapäeval läksime tõredatena kohale. Reedel sai Enriko juba uue töökoha melonilaos tõstukijuhina ja mina ei läinud enam Mulgowie naljaga kaasa, nii et neile jäi pooleldi rohitud põld ja mitte ühtegi kogenud kartulipakkijat (juhul, kui nad ikkagi otsustavad oma kartulid maast üles võtta). Nüüdseks on Enriko uues kohas töötanud 11 päeva ja mina ootan ülehomset mangohooaja algust.

Kuna karavanpargi lillepeenrad olid hooldamata, võtsin selle töö vabatahtlikult enda peale. Roosid vajasid lõikamist ja kahjuritõrjet, petuuniad olid suremas närtsinud õite koorma all, multšitud peenrad kasvatasid lademes umbrohtu... kus olid inimeste silmad!? Kui taimed kasitud, selgus, et tehtud töö eest saame üürihinda alla, miks mitte. Nüüd käin kahe päeva tagant lilli kastmas ja "jooksvaid töid" tegemas ning muretsen, milliseks peenrad siis muutuvad, kui tööl käima hakkan.

Enrikol on pikad päevad, 12-13 tundi koos sõitmisega, aga töökoht on hea: pakkimislaos kaste tõsta ja kahveltõstukiga sõita on parem kui põllul põletavas päikeses koogutada. Pause on piisavalt, joogivett saab kohapealt ja söögikraami pakime õhtul kaasa.

Ilmad on pisut soojemaks läinud, 32° päeval on harilik nähtus. Kui päike nii kangelt ei põletaks, oleks imeline, seni tuleb aga varju hoida või pikki riideid kanda. 

 

segane peenar

PS. Roosid õitsevad siin kahe päevaga ära.
PPS. Lõunapaiku on telgis jahedam kui õues.

Kalad ja krabid

Uudiseid uudistevaesest ajast annab ikka otsida. Tööl käime samas kohas: voolikute tõmbamine sai sel nädalal otsa, nii et nüüd alustame jälle kartulivõtuga. Eelmine nädal oli tööl üldse päris mõnus: käisime kahekesi, kedagi sõidutama ei pidanud, nüüd see arvatavasti jälle muutub.
Vahepeal saime värsket kala - töökaaslane mehaanik käis merel ja sai kõvasti meriforelli, nii et tõi meile ka. Ajanappusest tingituna praadisime selle lihtsalt ära, midagi keerulisemat ette võtma ei hakanud, aga maitse oli oi-kui-hea!

forell pannis

 Üksõhtu jalutasin karavanpargis ja märkasin, et viis või kuus hiinlast seisab ümber musta tombu ja peab aru. Läksin lähemale ning nägin, et neil oli suur kala maas. Ühel hiinlasel oli nuga peos, aga tundus, et elusa kala visklemine oli ületamatu probleem selle puhastamise juures. Üks neist küsis minult, et kas ma oskan kala tappa. Ütlesin, et oskan küll, võtsin noa ja asusin asja kallale. Hiinlased näitasid taskulampidega tuld ja vaatasid toimuvat nagu ilmaimet; üks vahepeal isegi küsis, et kas ma olen seda varem ka teinud - tundus, et nemad ei ole. Kui kala sai puhastatud, toodi mulle tänutäheks suur elus krabi. Esimese hooga ei osanud me sellega midagi peale hakata, aga kui selgus, et ta on alamõõduline, sai kergendusega otsustatud, et laseme ta vabaks. Kuulsime, et võime ta jõkke viia ja võtsime järgmisel päeval tööle kaasa, sest põldude taga voolab Burdekini jõgi. Tööl saime aga teada, et tegu on soolases vees elutseva krabiga, mistõttu otsustasime ümber, et sõidame õhtul mere äärde ja laseme krabi õiges vees vabaks. Üheksatunnise päeva sulistas krabi plastkasti madalas magedas vees ning pidas tublisti vastu. 

hurraa, vabadus!

Eile-üleeile käisime linnas, Townsville'is. Kuna vahepeal oli meil tekkinud huvi tehnikavarusid täiendada, siis suurem linn sobis seda tüüpi ostudeks hästi. Pealegi, kolme vaba päeva puhul on päris mõnus keskkonda vahetada. Enriko ostis endale GoPro kaamera ja mina fotoaparaadile uue objektiivi. 

tutiga tuvi

iibis joob