Töösegadused

Töötamisega Mulgowie's läks nii, et kartulivõtt ei alanudki. Selle asemel oli kartuliesmaspäev vaba, teisipäeval sai töövahendaja kõigi üllatuseks kirja, et kogu töö on lõppenud, mistõttu küsisime omale uued töökohad. Kolmapäeva õhtul selgus, et sinna on ikkagi hädasti kaheks päevaks (N, R) kahte rohijat vaja ning neljapäeval läksime tõredatena kohale. Reedel sai Enriko juba uue töökoha melonilaos tõstukijuhina ja mina ei läinud enam Mulgowie naljaga kaasa, nii et neile jäi pooleldi rohitud põld ja mitte ühtegi kogenud kartulipakkijat (juhul, kui nad ikkagi otsustavad oma kartulid maast üles võtta). Nüüdseks on Enriko uues kohas töötanud 11 päeva ja mina ootan ülehomset mangohooaja algust.

Kuna karavanpargi lillepeenrad olid hooldamata, võtsin selle töö vabatahtlikult enda peale. Roosid vajasid lõikamist ja kahjuritõrjet, petuuniad olid suremas närtsinud õite koorma all, multšitud peenrad kasvatasid lademes umbrohtu... kus olid inimeste silmad!? Kui taimed kasitud, selgus, et tehtud töö eest saame üürihinda alla, miks mitte. Nüüd käin kahe päeva tagant lilli kastmas ja "jooksvaid töid" tegemas ning muretsen, milliseks peenrad siis muutuvad, kui tööl käima hakkan.

Enrikol on pikad päevad, 12-13 tundi koos sõitmisega, aga töökoht on hea: pakkimislaos kaste tõsta ja kahveltõstukiga sõita on parem kui põllul põletavas päikeses koogutada. Pause on piisavalt, joogivett saab kohapealt ja söögikraami pakime õhtul kaasa.

Ilmad on pisut soojemaks läinud, 32° päeval on harilik nähtus. Kui päike nii kangelt ei põletaks, oleks imeline, seni tuleb aga varju hoida või pikki riideid kanda. 

 

segane peenar

PS. Roosid õitsevad siin kahe päevaga ära.
PPS. Lõunapaiku on telgis jahedam kui õues.