Teekond 3, osa 2

Esimene pikem peatus peale Ayri oli Mansfieldis. See on pisike koht Melbourne'i lähedal (~200 km), kuhu kutsusid meid külla Kununurras puhkusel olnud Kylee ja Dave. Jäime nende külaliseks kolmeks päevaks. Peale peatust Mansfield'is sõitsime Melbourne'i, kus saime öömaja Kylee laste (meievanused) juures. Käisime kahel päeval suurlinnas turistitamas ja sõitsime edasi suunaga Paringa poole, et seal paariks nädalaks tööd leida.

Kylee ja Dave'i maja.

Köök! Palju avaram kui senised karavanpargiputkade köögid.

Igas heas majapidamises on kanad.

Dave'i ehitatud kodune kõrts.

Siin pidasime esimesel õhtul vanaemadega pidu.

Melbourne'is leidsime õige maja kiirelt üles ja saime omale lausa eraldi toa. Ühel Kylee poegadest, Cameronil, on teemantpüüton, kelle terraarium oli vaja teise tuppa kolida. Ma olin see õnnelik, kes sai madu hoida kuni ta tuba tühjaks tehti ja teise kohta viidi.

Merit ja Cinnamon

Üle pika aja oli turistitada ka päris mõnus. Lihtsalt sõitmine, pisikestes linnades peatumine ja töö otsimine muutub üksluiseks. Maastik küll muutub aeglaselt, aga väikelinnad on ühetaolised. Melbourne oli teretulnud vaheldus. Esimesel päeval tutvusime linna transpordikavaga: ostsime ühistranspordi piletikaardi ja sõitsime pisut ringi. Suuremad käigud jätsime teiseks päevaks, et oleks terve päev midagi teha ja vaadata.

Käisime rannas kohvi joomas, esimese hooga tervitasid meid kohe igasugu sildid.
"Alasti ujumine keelatud"

Loomamagnet töötab ka kohvipausidel

Kunst tänava sees on hea.

Ookeani ääres on lõpp-peatus ja rong on tühi. Sõidame kesklinna tagasi.

Rongijaam ja palju saginat.

Kesklinna lebola - ka hea idee.

Tänavakunstile on siin-seal jäetud lausa terved kvartalid.

Seinakaru jätkub kõnniteel!

Uudistasime purskkaevu.

Hiinalinn

Ühel ei tulnud pööre välja.

Kõigele lisaks on kesklinnas suur botaanikaaed. Üldiselt meenutab ta pigem tohutult suurt parki, aga kui hoolega vaadata, saab hulga taimeliike ka kokku lugeda. Jalutasime sellest peale linnatiiru 1/3 läbi, rohkem lihtsalt ei jaksanud.

Peale Melbourne'i sõitsime edasi lääne poole. Võtsime ette kuulsa Great Ocean Road'i, mis on nii vägevaks ookeaniäärseks lummavaid vaateid täis teekonnaks räägitud, et unes ei oskaks ka näha... aga nagu juttude puhul ikka... näen ma unes palju vägevamaid asju. Asfalt oli konarlik ja auklik, tee oli käänuline ja hirmus autone, liiklus kulges 50km/h ning vaated käisid kah. Tegime vahepeal peatuse, et vihmametsas matkarajal käia. See oli ainus asi, mille pärast sellele teele keerata võib: hiiglaslikud sõnajalad ja pilvedeni kõrguvad iidsed puud tekitasid tunde nagu võiks tikutopsi elama mahtuda. Õhk oli pehme ja lõhnav, lindude ja putukate siristamine jättis kaugele kogu maanteemüra. Sinna oleks võinud onni ehitada ja elama jääda.

Istus puu alla kukkunud oksale puhkama.

Ilmad peale Melbourne'ist lahkumist läksid külmaks, tuuliseks ja vihmaseks. Paaril hommikul saime autost õue tõstetud asjade pealt isegi öiseid sadusid maha kallata. Lootsime, et sihtpunktis Paringas on ilmad paremad ja sõitsime muudkui edasi.

Saapad jalga, muidu võtab külm mõne varba!

Kuulsa maantee lõpukõrveratel peatusime superturismimagneti - 12 apostli juures. Päevad olid õnneks veel soojad ja päikeselised, nii et tegime pooleteisetunnise jalasirutustiiru kaljudel ja rannas.

Päike paistab silma ja apostlid paistavad taustal.

Mis apostlid, vaadake kui ilus peenar!

Vesi oli külm. Kaugel-kaugel otse on Antarktika.

Kajakas ees ja Merit järel.

Peale seda kõike vahetasime osariiki: jätsime Victoria seljataha ning esimese peatuse tegime Lõuna-Austraalia piiriäärses linnas Mount Gambieris. Seal karavanpargis kuulsime esimest korda kusagil läheduses(?) möllavatest metsatulekahjudest. Sinna jõudes läksid päevad lisaks öödele ka sajuseks ning jäid nii järgmiseks 3-4 päevaks. Olime öö karavanpargis, saime seal õhtul lauatennist mängida, vaatasime järgmisel päeval sinist järve ning sõitsime Paringasse. 

Auguline taevas.

Vulkaani kraatrisse tekkinud sinine järv: kõige sügavam koht 204m.

Imelikku sinist on keeruline pildile saada.

Teekond kolm!

Teetöömärkideta kaarti ei õnnestunud teha.

Teekond 3, osa 1

Kolmas teekond viis meid umbes 4400 km lõunasse. Kuna tee oli pikk ja pilte on palju, venitan selle kaheks postituseks.
Kui Ayris töö lõppenud, jõulud peetud ja Magneticul käidud, pakkisime asjad ning alustasime uut teed tundmatusse. Esimese kiire peatuse tegime suure mango juures, millest kuulsime juba Ginginis: nimelt prõõkasid ühel hommikul kõik uudistekanalid, et suur mango on ära varastatud. Paari päeva pärast leiti see kraavist ja selgus, et mingi firma oli tahtnud endale reklaami teha. Tegime suure kuulsa mangoga pilti ka, eelkõige sellepärast, et mul lõppes äsja terve hooaeg mangofarmis. Nii suuri isendeid ma ei pakkinud, aga pea kiloraskuseid puuvilju sai kasti suruda küll.

Esimesel õhtul ööbimiskohta otsides sattusime mereäärsesse karavanparki, kus peatus meie suureks üllatuseks üks endine töökaaslane Mulgowie farmist. Ta sõitis perega uueks aastaks Brisbane'i vanemate juurde. Veetsime seltskondliku õhtu, sulistasime jalgupidi supisoojas ookeanis ja magasime autos.
Järgmisel päeval tahtsime kuiva vihmametsa koopaid vaatama minna, aga ilma giidita ei tohtinud, sisse hiilida ei saanud ja järgmine ekskursioon algas alles kahe tunni pärast. Jalutasime veidi sääseses metsas matkarajal ja sõitsime edasi. 

Muudame auto toaks.

Hommikuks olid kõikjal õues põrnikate kestad: vanad rüüd jäid öösel väikeseks.

Karstiorg kuivas vihmametsas. Sääskede arvu põhjal ei ütleks küll, et seal kuiv on.

Kookaburra - Austraalia rahvuslind; häälitseb nagu ahv.

hibiskus

Enriko ütles, et see on looduslik voolurahusti. Praegu vesi ei mühisenud, aga ikkagi oli ilus.

Need linnud "lendavad" vee all nagu pingviinid.

Tegime sõidu sisse pausi ja külastasime puumuuseumi. Peamiselt tutvustati seal kohalikku raieajalugu ja eksponeeriti pilte üle 600-aastastest puudest, mis suure hurraaga maha võeti. Läbilõige  ühest taolisest isendist oli muuseumis olemas ja pani, kulm kortsus, mõtlema, mida inimesed tegelikult teevad. Selliseid puid siin maal enam ei ole, küsisin muuseumitöötajalt järele. 

Agathis palmerstoni (kauri mänd); pildil olev puu elas ca 619a vanuseks, tapeti aastal 1939

kõnealusest puust lõigatud laud

erinevate puude värvid

Loomamagnet muuseumiõuel tööhoos

Enriko ostis McSars limonaadi, mis lõhnas nagu atsetoon + lagrits

Põikasime sisse ka maailmakuulsasse linna Surfers Paradise, et paljuräägitud randa näha. Pilved ja lained olid uhked, aga üsna pea tuli päike välja, nii et jalutamise mõnu jäi üürikeseks.

Surfers Paradise

hobused teel

kavalamad/rikkamad kasvatavad oma saagi võrgu all

Vana-aasta õhtu veetsime tillukeses linnas Kempsey's. Leidsime sealt karavanapargi, mille "lahtiolekuajad" olid vaid tund aega hommikul ja tund aega õhtul. Õnneks oli meie saabumise ajal üks tädi kontori lähedal ja lubas meid sisse. Rahadega tema ei tegelenud, nii et pidime jääma ootama õhtust tunniajast lahtiolekuaega, et oma ööbimise eest maksta. Kui õige aeg kätte jõudis, ei olnud ikka kedagi kontoris, aga meie ukse ees sahmerdamise peale tuli tagant üks teine tädi, rätik peas ja kittel seljas ning võttis meilt lõpuks raha vastu. Küllap ei oleks vahet olnud kui oleksime üldse maksmata jätnud ja hommikul minema sõitnud, aga mõistus ei luba nii teha.

Mõnus koht aastavahetuse pidamiseks

Mõni tööjuurest kaasa võetud mango oli veel alles!

Südamekujuline vill Magneticul matkamisest

Haruldane kuningkalur

kitsed teel

Sidney'sse jõudsime esimesel jaanuaril. Üsna kehv aeg linnaga tutvumiseks - kõik kohad kihavad turistidest. Sõitsime üle kuulsa silla, maksime kenasti teemaksu ja leidsime parkla, mille tunnihinna-plakati peale võib vabalt kirvepildid kleepida. Tegime kahetunnise kesklinnatiiru, kohustuslikud pildid, ja sõitsime kesklinnast äärelinna söögikohta otsima.

Kaasaegse kunsti muuseum! Käisime sees ka.

Sõime kõhud täis ja sõitsime suurest linnast ära. Seadsime suuna Mansfieldi poole, kus elavad meie Kununurras kohatud tuttavad Kylee ja Dave. Ühe öö olime teeäärses karavanpargis ja juba järgmisel õhtul jõudsime kohale. 

Oi, näe, kakaduu!

vombatid teel

kängurud on niikuinii teel

Koerad sõidavad autokastis. Igapäevane nähtus.

Prints Alfredi viadukt, valmis aastal 1898, suletud aastast 1977

isegi koaalad on teel