Uudiseid Austraaliast: Teekond 3, osa 1

Kolmas teekond viis meid umbes 4400 km lõunasse. Kuna tee oli pikk ja pilte on palju, venitan selle kaheks postituseks.
Kui Ayris töö lõppenud, jõulud peetud ja Magneticul käidud, pakkisime asjad ning alustasime uut teed tundmatusse. Esimese kiire peatuse tegime suure mango juures, millest kuulsime juba Ginginis: nimelt prõõkasid ühel hommikul kõik uudistekanalid, et suur mango on ära varastatud. Paari päeva pärast leiti see kraavist ja selgus, et mingi firma oli tahtnud endale reklaami teha. Tegime suure kuulsa mangoga pilti ka, eelkõige sellepärast, et mul lõppes äsja terve hooaeg mangofarmis. Nii suuri isendeid ma ei pakkinud, aga pea kiloraskuseid puuvilju sai kasti suruda küll.

Esimesel õhtul ööbimiskohta otsides sattusime mereäärsesse karavanparki, kus peatus meie suureks üllatuseks üks endine töökaaslane Mulgowie farmist. Ta sõitis perega uueks aastaks Brisbane'i vanemate juurde. Veetsime seltskondliku õhtu, sulistasime jalgupidi supisoojas ookeanis ja magasime autos.
Järgmisel päeval tahtsime kuiva vihmametsa koopaid vaatama minna, aga ilma giidita ei tohtinud, sisse hiilida ei saanud ja järgmine ekskursioon algas alles kahe tunni pärast. Jalutasime veidi sääseses metsas matkarajal ja sõitsime edasi.

Muudame auto toaks.

Hommikuks olid kõikjal õues põrnikate kestad: vanad rüüd jäid öösel väikeseks.

Karstiorg kuivas vihmametsas. Sääskede arvu põhjal ei ütleks küll, et seal kuiv on.

Kookaburra - Austraalia rahvuslind; häälitseb nagu ahv.

hibiskus

Enriko ütles, et see on looduslik voolurahusti. Praegu vesi ei mühisenud, aga ikkagi oli ilus.

Need linnud "lendavad" vee all nagu pingviinid.

Tegime sõidu sisse pausi ja külastasime puumuuseumi. Peamiselt tutvustati seal kohalikku raieajalugu ja eksponeeriti pilte üle 600-aastastest puudest, mis suure hurraaga maha võeti. Läbilõige ühest taolisest isendist oli muuseumis olemas ja pani, kulm kortsus, mõtlema, mida inimesed tegelikult teevad. Selliseid puid siin maal enam ei ole, küsisin muuseumitöötajalt järele.

Agathis palmerstoni (kauri mänd); pildil olev puu elas ca 619a vanuseks, tapeti aastal 1939

kõnealusest puust lõigatud laud

erinevate puude värvid

Loomamagnet muuseumiõuel tööhoos


Enriko ostis McSars limonaadi, mis lõhnas nagu atsetoon + lagrits

Põikasime sisse ka maailmakuulsasse linna Surfers Paradise, et paljuräägitud randa näha. Pilved ja lained olid uhked, aga üsna pea tuli päike välja, nii et jalutamise mõnu jäi üürikeseks.

Surfers Paradise

hobused teel

kavalamad/rikkamad kasvatavad oma saagi võrgu all

Vana-aasta õhtu veetsime tillukeses linnas Kempsey's. Leidsime sealt karavanapargi, mille "lahtiolekuajad" olid vaid tund aega hommikul ja tund aega õhtul. Õnneks oli meie saabumise ajal üks tädi kontori lähedal ja lubas meid sisse. Rahadega tema ei tegelenud, nii et pidime jääma ootama õhtust tunniajast lahtiolekuaega, et oma ööbimise eest maksta. Kui õige aeg kätte jõudis, ei olnud ikka kedagi kontoris, aga meie ukse ees sahmerdamise peale tuli tagant üks teine tädi, rätik peas ja kittel seljas ning võttis meilt lõpuks raha vastu. Küllap ei oleks vahet olnud kui oleksime üldse maksmata jätnud ja hommikul minema sõitnud, aga mõistus ei luba nii teha.

Mõnus koht aastavahetuse pidamiseks

Mõni tööjuurest kaasa võetud mango oli veel alles!

Südamekujuline vill Magneticul matkamisest

Haruldane kuningkalur

kitsed teel

Sidney'sse jõudsime esimesel jaanuaril. Üsna kehv aeg linnaga tutvumiseks - kõik kohad kihavad turistidest. Sõitsime üle kuulsa silla, maksime kenasti teemaksu ja leidsime parkla, mille tunnihinna-plakati peale võib vabalt kirvepildid kleepida. Tegime kahetunnise kesklinnatiiru, kohustuslikud pildid, ja sõitsime kesklinnast äärelinna söögikohta otsima.

Kaasaegse kunsti muuseum! Käisime sees ka.

Sõime kõhud täis ja sõitsime suurest linnast ära. Seadsime suuna Mansfieldi poole, kus elavad meie Kununurras kohatud tuttavad Kylee ja Dave. Ühe öö olime teeäärses karavanpargis ja juba järgmisel õhtul jõudsime kohale.