Uudiseid Austraaliast: Magnetic island

Reisi Magnetic saarele plaanisime mitu korda. Ükskord pidime ootamatult tööle minema, teisel ja kolmandal korral ei sõitnud praamid. Lõpuks tahtsin juba käega lüüa, sest selline planeerimine-ärajäämine-ikkagiminek lõppes eelmisel korral luumurruga ja tegi ettevaatlikuks. Ühel hommikul võtsime aga sõidu ette ja käisime ära.

Sõitma hakkasime hommikul kell 5:40, et jõuda 7:10 väljuvale praamile. Ilm oli vihmane, aga kuna enamik öödest oli niikuinii sadanud ja päevaks selgeks läinud, ei hakanud me selle pärast muretsema.

Sõit Townsville'i sadamasse

Sadamasse jõudsime 10 minutit enne praami väljumist. Jätsime auto parklasse, ostsime piletid ning silkasime pardale. Sõit kestis veidi üle poole tunni ning selle ajaga oli ilm selgeks läinud... mis tähendas, et Meritil on mütsi vaja! Kiire käik suveniiripoodi ja roheline heegelkaabu sai värsket õhku hingama.
Kuna saar on väike ja teid on vaid paariteise kilomeetri ulatuses, otsustasime auto- ja jalgrattarentidest uhkelt mööda minna ning oma käigud teha jalgsi.

Nii kui jõudsime, ähvardati kohe gravitatsiooniga.

Loodus on karm - suur kivi sööb väikest kivi (selle eest ei hoiatanud meid keegi).

Saar koosneb peamiselt mägistest looduskaitsealadest ja randadest. Matkaradasid on mõniteist kilomeetrit, autoteid veel vähem. Lootsime mägedes kõndides näha hämmastavaid vaateid ja uhket floorat-faunat, aga erilisuse puudumine sundis tähelepanu pöörama kuumusele ja aina ülespoole suunduvatele kivistele radadele. Kahe tunniga jõudsime saare teise otsa, Horseshoe bay'sse (Hobuseraua lahte), pidasime väikese pikniku ja väikese uinaku puu varjus, siis mõtlesime bussiga tagasi sadamasse sõita, aga jäime mingil kummalisel kombel kahe erineva peatuse juures bussist maha, nii et kõndisime tagasi, sedakorda mööda asfaltteed.