Kummardus sidrunitele

Sidrunid on siin fantastilised. Ma pole kunagi varem nii häid sidruneid kohanud, nad lõhnavad ja maitsevad nagu... nagu päris sidrunid. Seda on raske sõnadesse panna... sidrun maitseb nagu puuvili, mitte kibehapu kollane jurakas puuviljaletist. 

Suured kivid ja pannkoogid

Eile hommikul oli taevas pilvine, õhk jahe (+22) ja niiske. Öösel tibutas pisut vihma, aga hommikuks oli sellest järel vaid lõhn. Nii eriline Eestimaa suve tunne oli, et istusin rõdule raamatut lugema ja nuusutasin isukalt iga tuulepuhangut. Tundus, et isegi linnud laulavad teisiti.
Tänane päev algab harilikult - taevas on selge, päike lõõmab ja naabri koer ulub. Viisin tomatid päikese kätte ning leidsin nende kõrval mulda täis lillepotis rohulible. Peitsin sinna potti kunagi mangoseemne ja olen seda iga päev pisut kastnud. Mangot veel ei paista, aga see väike rohulible tegi mu tuju nii heaks, et kui mango jääb tulemata, kastan teda rõõmuga edasi.

tomatid

Pühapäeva alustasime, nagu kombeks saanud, pannkookidega. Peale söömist ägisesime autosse ja läksime pühapäevasõidule. Sel korral vurasime ookeaniäärsesse väikelinna Lancelini, mis on pisut suurem kui Gingin. Kuna me pole suutnud ikka veel minu päikeseprille asendada, läksime surfipoodi uusi otsima, aga Enriko sai hoopis lühikesed püksid ja mina maailmaparimamütsi. Sobivaid prille keegi ei müünud, nii et tuleb oodata kuni nad ise minuni jõuavad... kes teab, äkki on Suur Ookean ühel päeval ukse ees ning toob mulle prillid tagasi.
Lancelinis müüakse lisaks pükstele ja mütsidele veel ilusaid maju ka, hinnavahe on muidugi märgatav. Teel auto juurde leidsime nii ilusa maja, et ei saanud lihtsalt mööda jalutada ja läksime väravast sisse, et kõike lähemalt uudistada. Hiljem sõime rannas kerge eine ja sõitsime edasi Pinnacles'i kivikõrbe poole.

 

jõudsime Lancelini

kohalikud võililled

maja! see maja!

kes millega randa sõidab

Pinnacles'i kivikõrbes on kivid püsti. Arvatakse, et u 400 000 aastat tagasi kasvasid seal suured puud, millele vedas tuul ilmatu paksu kihi liiva peale, nii et vaid ladvad jäid paistma. Siis tuli suur põleng, mis põletas ladvad ära, aga tüved jäid maa sisse peitu. Järgneva 50 000 aasta jooksul tüved kivistusid ja kui tuul uuesti liivaga minema läks, olidki kivid valmis. 

Kõrbesse oli tehtud 1,2km pikkune matkarada ja 4km pikkune autorada, meie alustasime esimesest ning sellest meile piisas, sest autod olid niigi pidevalt silmapiiril. Inimeste rada oli iga 50m tagant märgistatud tulbaga, autode rada ääristatud melonisuuruste kividega.

väike kividest linn!

Kui kõrbes ja infomajas tiir tehtud, läksime auto juurde tagasi. Teel kõndis meile vastu kaks turisti - noormees ja neiu, kes nägid nii tohutult tavalised välja, et see oli lausa kummastav. Nemad vaatasid meid ja meie neid, kui olime üksteisest möödunud, vaatasime kõik veel tagasi ka.

suur liiv, looduslikult

Õhtune söötmine

Eile õhtul, mõni minut enne kui rõdule sööma läksime, istus maja ees ilus känguru, tita taskus. Hõikasin Enriko ruttu vaatama, sest see känguru pole meie aias end varem näidanud, korra naabri juures nägin, aga see oli ka kõik. Imetlesime ta suurust ja otsmikul olevat valget tähni ning tõin toast jooksuga fotoaparaadi, et teile ka näidata.

Küllap tuli ta süüa nuruma - alati kui toidujäätmeid tekib (juurikate koored jms), viin need maja taha põõsaste vahele ja alati on need järgmiseks päevaks kadunud. Eile tegin makaronisalatit ja sealt ei jäänud miskit üle, nii et loomad jäid puha söötmata.
Kus inimesi seal toitu - kui välja pole pandud, lähme küsime ise! Tõin sahvrist ühe õuna ja lõikasin tükkideks. Hakkasime kängurule õunaükke viskama ja tema üritas neid õhust püüda: ajas end pikaks-pikaks ja sirutas käed välja justkui tahaks hüüda: "Viska mulle, viska mulle!"

Maja nurga tagant hüppas veel kaks kängurut välja, meie harilikud külalised Kängu (ema) ja Ruu (laps). Viimane on nii suur, et enam kukrusse ei mahu, hüppab oma jalgadel. Nemad püüdsid ka paar tükki õuna, sõid ja kargasid siis kõik kolmekesi maja taha metsa. 

PS. Tomatid pistsid ninad mullast välja!
PPS. Selleks, et postitust avaldada, pidin kõndima keset hoovi asuva metallposti otsas oleva teleriantenni alla ja raali vastu seda toetama. Nii vägev Internet on meil. 

Viies nädal

Kas tegite panused, kaua ma ilma taimedeta vastu pean?

Panin pühapäeval tomati- ja maasikaseemned mulda, üks mango idaneb juba eelmisest nädalast. Maakera teisel poolel võib küll sügis olla, aga minu kell tiksub ikka Eesti kevadet. Täna on plaanis punele pesa teha ja mõni sibul ka pealsete tarvis vette pista.

Eelmine nädal möödus harilikult: Enriko käis pikad päevad tööl, mina käisin paaril korral Ginginis ja toimetasin maja ümber. Neljapäeval sadas hoovihma: 5 minutit sadu 15-minutiliste pausidega. Teel tolmu kinni ei võtnud, aga õhk oli mõnusalt niiske. Hoovis on maa endiselt kollane, olgu see siis liiv või kõrbenud hein. Selleks, et pisut rohelust nautida, saab minna Gingini parki või sõita kuhugi kaugemale. Läinud nädalal käisingi külas osaliselt selleks, et istuda pargis, partidega juttu ajada ja ajakirja (Earth Garden) lugeda. Enrikole oli silmapõletiku tarvis rohtu vaja, aga kuna poed pannakse kinni enne kui tema töölt tuleb, jalutasin ise apteeki; ühtlasi sain majast puhata ja pärast sõitsime koos autoga koju. Enriko sai viis päeva salvi silma panna ja nüüd on jälle kõik korras.

Sügis annab endast usinalt märku: öösel on sooja vaid 10-15 kraadi, päeval temperatuur enam üle 35 kraadi ei küündi, pimedaks läheb juba kell 19. Seni oleme õhtust söönud rõdul, aga varsti peame tubaseks jääma. Kui potitaimed kenasti kasvama hakkavad, saame toas laual ka aia sisse seada, siis pole sees süüa nii kõle.

Külvitopsikud toon ööseks tuppa, olgu parem soojas, mul on kindlasti neid taimi vaja.

Pühapäeval käisime Yanchepi rahvuspargis koaalasid vaatamas. Saime kogemata tasuta sisse, sest parkisime mingisuguse matkaraja äärde ja kõndisime paarsada meetrit metsateed enne kui kohale jõudsime. Siis avastasime, et pargil on uhked väravad, suur parkla ja piletiputkad. Me ei lasknud end sellest heidutada ja jalutasime tiiru peale. Koaalad magasid puude otsas kõhutäit välja - nad söövad ainult eukalüptilehti ja ühe toidukorra seedimine võtab neil kuni 5 päeva! Võtsin puu otsast ühe lehe, nuusutasime ja tõdesime, et täitsa õige eukalüpt on, maitsesin ka, maitse oli pisut lahjem kui lõhn, ei midagi erilist. Pargis oli papagoivaatlusrada, aga sinna me ei hakanud minema, sest stendil olid kirjas kõik need linnud, kes meil päevast päeva ümber maja toimetavad.

Nagu pühapäeviti kombeks, käisime Spudshedis toiduvarusid täiendamas ja meie lühike nädalavahetus oligi läbi.

Eile keetsin suure potitäie veiseliha-värskekapsaborši nagu eelmiselgi esmaspäeval, see on lihtsalt nii hea! Ega meil siinne menüü kodusest väga erinegi, ainult et kartulid on piinlikult valged.

Neljapäeval sain ühe tädiga tuttavaks, kel on aeg-ajalt vaja maja ümber erinevaid töid teha, mille üle tema 72-aastane keha väga ei rõõmusta. Osa laupäevast veetsin seal, pesin aknaid ja võtsin kõnniteekivid üles, sest ta tahab need siledamalt laduda. Tal on nii tore majapidamine: kaks koera, kolm kassi, kaks papagoid, kaks poni, haned ja kanad! Ta ütles, et võin igal ajal võtta ühte tema autodest, ka siis kui kusagil kaugemal tööl käima hakkan.

Seniks vist jälle kõik. Ärge tagasisidega koonerdage, muidu tekib tunne, et kirjutan vaid endale.

 

ämblikuvõrk

peaaegu kuivanud järv

kollaste õitega rooshibisk kasvab õues!

eukalüpt

Rottnest ja vaba esmaspäev

Pühapäeval käisime Rottnest saarel. See asub Perthist umbes 20min praamisõidu kaugusel ja on populaarne nii kohalike kui turistide seas. Kuna läinud nädalavahetuse hulka kuulus ka esmaspäev (kohalik esimene mai), siis võis see omakorda rahvast saarele juurde tuua.
Laenutasime jalgrattad ja sõitsime saarele tiiru peale. Ilm oli selge ja soe nagu ikka, mäkerdasime end tublisti päikesekreemiga ning sidusime rätikud pähe, et päike õhtuks mõistust ära ei küpsetaks. Sõitsime esialgu lõuna poole, käisime läänepoolses tipus ning tulime põhjarannikut pidi tagasi. Järved, mida kaardilt näha on, olid peaaegu kuivanud ja haisesid. Nende juurde olid pandud sildid, et tegemist on uurimisalaga ja inimestel sinna minek keelatud. Saarel veetsime kokku peaaegu kaheksa tundi. Algul plaanisime kauemaks jääda, aga kuna õhtused praamid olid välja müüdud, läksime juba kell 16 tagasi mandrile. Ega seal poleks ilma paadita kauem midagi teha ka olnud.  

 

Saar on künklik ja madala taimestikuga, nii et ilm paistab kaugele. Kaardilt on näha, et enne läänepoolset tippu on kitsas maariba, seal paistis mõlemalt poolt ookean. Me ei oodanud, et saar nii väike on, arvasime, et oleme jõudnud võibolla kolmandiku läbi sõita kui avastasime end selle kitsa osa pealt. Teadsime küll, et Rottnesti kogupikkus on vaid 11km, aga et selle nii kiiresti läbida saab...
Rottnesti saar sai oma nime 17. sajandil kui üks hollandi kapten pidas quokkasid suurteks rottideks ja nimetas saare roti pesaks (Rotte nest). Quokkad ei ole siiski päriselt rotid, nad on kassi suurused, kukruga, roti saba- ja imearmsa näokesega! Julged on nad ka, küllap on inimestega harjunud ja üht-teist head põske pista saanud. Toita neid tegelikult ei tohi, sildid trahviähvardustega on tervel saarel väljas. Ujuma minnes nägime põõsa all tervet pesakonda tukkumas, üks pisike quokka lakkus mu peopesa, küllap see oli soolane. Ta keel oli sama pehme kui rotil, ainult palju suurem. Pai sain ka neile teha, karv oli tihe ja pehme.
Kuna sealne loodus on erakordne (quokkasid ja nudisabaga sisalikke mujal maailmas ei elagi), siis on saarel isegi autod keelatud. Mõnus.  

Ujuda oli igatahes võrratu. Õhutemperatuur oli 40 kraadi, vesi 23. Kui Eestis tundub nii soe vesi nagu vannis, siis siin oli see mõnusalt jahutav. Lained ei möllanud ka hirmsasti üle pea, vaid loksutasid mõnusalt. Rannas olevad inimesed sättisid end varjude alla, laste jaoks olid isegi telgid kaasa võetud. Meie vedelema ei jäänud, ajasime riided selga ja sõitsime edasi. Mul oli hea meel, et võtsin pikkade varrukatega pluusi kaasa, muidu oleksin käsivartest õhtul võileiba teha saanud.

Rannas saab majakesi rentida! Palju rahvast oli saarele sõitnud ka oma paatidega, nendel oli eriti mugav - nii pääseb kõikidele randadele ligi ja kala saab ka igalt poolt püüda! Tahtsime ka paati.

 Rattalaenutuse kõrval jalutas paabulind. Lihtsalt niisama. 

Sadamas kisasid linnud.

Peale Rottnestil veedetud päeva käisime poes varusid täiendamas. Sama Spudshedi keti kaupluses, aga sellises uhkes, mis on avatud 24/7/365 ja mis ei näe välja nagu Säästumarket, vaid pigem Konsum. Sel korral valmistusime ette ja võtsime kodust külmakasti kaasa. Ning... oh üllatust, poes kohtasime Elarit, kes kolis Eestist Austraaliasse juba mitu aastat tagasi. Ajasime paar sõna juttu ja poodlesime lõpuni. Kuna esmaspäev oli vaba ja majarahvas minema sõitnud, saime rahulikult hommikut nautida: tegime pannkooke ja sõime kohalikku arbuusi. Hiljem tõime lähedalt mangofarmist 10 mangot, mis on lihtsalt fantastilised. Teeme katset: kas ideaalsetest mangodest on võimalik isu täis süüa?

esmaspäev