Õhtune söötmine

Eile õhtul, mõni minut enne kui rõdule sööma läksime, istus maja ees ilus känguru, tita taskus. Hõikasin Enriko ruttu vaatama, sest see känguru pole meie aias end varem näidanud, korra naabri juures nägin, aga see oli ka kõik. Imetlesime ta suurust ja otsmikul olevat valget tähni ning tõin toast jooksuga fotoaparaadi, et teile ka näidata.

Küllap tuli ta süüa nuruma - alati kui toidujäätmeid tekib (juurikate koored jms), viin need maja taha põõsaste vahele ja alati on need järgmiseks päevaks kadunud. Eile tegin makaronisalatit ja sealt ei jäänud miskit üle, nii et loomad jäid puha söötmata.
Kus inimesi seal toitu - kui välja pole pandud, lähme küsime ise! Tõin sahvrist ühe õuna ja lõikasin tükkideks. Hakkasime kängurule õunaükke viskama ja tema üritas neid õhust püüda: ajas end pikaks-pikaks ja sirutas käed välja justkui tahaks hüüda: "Viska mulle, viska mulle!"

Maja nurga tagant hüppas veel kaks kängurut välja, meie harilikud külalised Kängu (ema) ja Ruu (laps). Viimane on nii suur, et enam kukrusse ei mahu, hüppab oma jalgadel. Nemad püüdsid ka paar tükki õuna, sõid ja kargasid siis kõik kolmekesi maja taha metsa. 

PS. Tomatid pistsid ninad mullast välja!
PPS. Selleks, et postitust avaldada, pidin kõndima keset hoovi asuva metallposti otsas oleva teleriantenni alla ja raali vastu seda toetama. Nii vägev Internet on meil.