Suured kivid ja pannkoogid

Eile hommikul oli taevas pilvine, õhk jahe (+22) ja niiske. Öösel tibutas pisut vihma, aga hommikuks oli sellest järel vaid lõhn. Nii eriline Eestimaa suve tunne oli, et istusin rõdule raamatut lugema ja nuusutasin isukalt iga tuulepuhangut. Tundus, et isegi linnud laulavad teisiti.
Tänane päev algab harilikult - taevas on selge, päike lõõmab ja naabri koer ulub. Viisin tomatid päikese kätte ning leidsin nende kõrval mulda täis lillepotis rohulible. Peitsin sinna potti kunagi mangoseemne ja olen seda iga päev pisut kastnud. Mangot veel ei paista, aga see väike rohulible tegi mu tuju nii heaks, et kui mango jääb tulemata, kastan teda rõõmuga edasi.

tomatid

Pühapäeva alustasime, nagu kombeks saanud, pannkookidega. Peale söömist ägisesime autosse ja läksime pühapäevasõidule. Sel korral vurasime ookeaniäärsesse väikelinna Lancelini, mis on pisut suurem kui Gingin. Kuna me pole suutnud ikka veel minu päikeseprille asendada, läksime surfipoodi uusi otsima, aga Enriko sai hoopis lühikesed püksid ja mina maailmaparimamütsi. Sobivaid prille keegi ei müünud, nii et tuleb oodata kuni nad ise minuni jõuavad... kes teab, äkki on Suur Ookean ühel päeval ukse ees ning toob mulle prillid tagasi.
Lancelinis müüakse lisaks pükstele ja mütsidele veel ilusaid maju ka, hinnavahe on muidugi märgatav. Teel auto juurde leidsime nii ilusa maja, et ei saanud lihtsalt mööda jalutada ja läksime väravast sisse, et kõike lähemalt uudistada. Hiljem sõime rannas kerge eine ja sõitsime edasi Pinnacles'i kivikõrbe poole.

 

jõudsime Lancelini

kohalikud võililled

maja! see maja!

kes millega randa sõidab

Pinnacles'i kivikõrbes on kivid püsti. Arvatakse, et u 400 000 aastat tagasi kasvasid seal suured puud, millele vedas tuul ilmatu paksu kihi liiva peale, nii et vaid ladvad jäid paistma. Siis tuli suur põleng, mis põletas ladvad ära, aga tüved jäid maa sisse peitu. Järgneva 50 000 aasta jooksul tüved kivistusid ja kui tuul uuesti liivaga minema läks, olidki kivid valmis. 

Kõrbesse oli tehtud 1,2km pikkune matkarada ja 4km pikkune autorada, meie alustasime esimesest ning sellest meile piisas, sest autod olid niigi pidevalt silmapiiril. Inimeste rada oli iga 50m tagant märgistatud tulbaga, autode rada ääristatud melonisuuruste kividega.

väike kividest linn!

Kui kõrbes ja infomajas tiir tehtud, läksime auto juurde tagasi. Teel kõndis meile vastu kaks turisti - noormees ja neiu, kes nägid nii tohutult tavalised välja, et see oli lausa kummastav. Nemad vaatasid meid ja meie neid, kui olime üksteisest möödunud, vaatasime kõik veel tagasi ka.

suur liiv, looduslikult