Rottnest ja vaba esmaspäev

Pühapäeval käisime Rottnest saarel. See asub Perthist umbes 20min praamisõidu kaugusel ja on populaarne nii kohalike kui turistide seas. Kuna läinud nädalavahetuse hulka kuulus ka esmaspäev (kohalik esimene mai), siis võis see omakorda rahvast saarele juurde tuua.
Laenutasime jalgrattad ja sõitsime saarele tiiru peale. Ilm oli selge ja soe nagu ikka, mäkerdasime end tublisti päikesekreemiga ning sidusime rätikud pähe, et päike õhtuks mõistust ära ei küpsetaks. Sõitsime esialgu lõuna poole, käisime läänepoolses tipus ning tulime põhjarannikut pidi tagasi. Järved, mida kaardilt näha on, olid peaaegu kuivanud ja haisesid. Nende juurde olid pandud sildid, et tegemist on uurimisalaga ja inimestel sinna minek keelatud. Saarel veetsime kokku peaaegu kaheksa tundi. Algul plaanisime kauemaks jääda, aga kuna õhtused praamid olid välja müüdud, läksime juba kell 16 tagasi mandrile. Ega seal poleks ilma paadita kauem midagi teha ka olnud.  

 

Saar on künklik ja madala taimestikuga, nii et ilm paistab kaugele. Kaardilt on näha, et enne läänepoolset tippu on kitsas maariba, seal paistis mõlemalt poolt ookean. Me ei oodanud, et saar nii väike on, arvasime, et oleme jõudnud võibolla kolmandiku läbi sõita kui avastasime end selle kitsa osa pealt. Teadsime küll, et Rottnesti kogupikkus on vaid 11km, aga et selle nii kiiresti läbida saab...
Rottnesti saar sai oma nime 17. sajandil kui üks hollandi kapten pidas quokkasid suurteks rottideks ja nimetas saare roti pesaks (Rotte nest). Quokkad ei ole siiski päriselt rotid, nad on kassi suurused, kukruga, roti saba- ja imearmsa näokesega! Julged on nad ka, küllap on inimestega harjunud ja üht-teist head põske pista saanud. Toita neid tegelikult ei tohi, sildid trahviähvardustega on tervel saarel väljas. Ujuma minnes nägime põõsa all tervet pesakonda tukkumas, üks pisike quokka lakkus mu peopesa, küllap see oli soolane. Ta keel oli sama pehme kui rotil, ainult palju suurem. Pai sain ka neile teha, karv oli tihe ja pehme.
Kuna sealne loodus on erakordne (quokkasid ja nudisabaga sisalikke mujal maailmas ei elagi), siis on saarel isegi autod keelatud. Mõnus.  

Ujuda oli igatahes võrratu. Õhutemperatuur oli 40 kraadi, vesi 23. Kui Eestis tundub nii soe vesi nagu vannis, siis siin oli see mõnusalt jahutav. Lained ei möllanud ka hirmsasti üle pea, vaid loksutasid mõnusalt. Rannas olevad inimesed sättisid end varjude alla, laste jaoks olid isegi telgid kaasa võetud. Meie vedelema ei jäänud, ajasime riided selga ja sõitsime edasi. Mul oli hea meel, et võtsin pikkade varrukatega pluusi kaasa, muidu oleksin käsivartest õhtul võileiba teha saanud.

Rannas saab majakesi rentida! Palju rahvast oli saarele sõitnud ka oma paatidega, nendel oli eriti mugav - nii pääseb kõikidele randadele ligi ja kala saab ka igalt poolt püüda! Tahtsime ka paati.

 Rattalaenutuse kõrval jalutas paabulind. Lihtsalt niisama. 

Sadamas kisasid linnud.

Peale Rottnestil veedetud päeva käisime poes varusid täiendamas. Sama Spudshedi keti kaupluses, aga sellises uhkes, mis on avatud 24/7/365 ja mis ei näe välja nagu Säästumarket, vaid pigem Konsum. Sel korral valmistusime ette ja võtsime kodust külmakasti kaasa. Ning... oh üllatust, poes kohtasime Elarit, kes kolis Eestist Austraaliasse juba mitu aastat tagasi. Ajasime paar sõna juttu ja poodlesime lõpuni. Kuna esmaspäev oli vaba ja majarahvas minema sõitnud, saime rahulikult hommikut nautida: tegime pannkooke ja sõime kohalikku arbuusi. Hiljem tõime lähedalt mangofarmist 10 mangot, mis on lihtsalt fantastilised. Teeme katset: kas ideaalsetest mangodest on võimalik isu täis süüa?

esmaspäev